12.päev - Toscana, Siena, Firenze

Arrivederci Città Eterna*! Pakkisime oma kohvrid jälle autosse, mis viimased paar päeva oli saanud rahulikult puhata, ning sõitsime kiirteele, mis viis meid Toscana suunas. Puhkus mõjus autole hästi, sest stabiilselt sai sõita 130-ga. Loomulikult oli see kohalike jaoks venimine, sest meist sõideti tihtipeale mööda kui postist. Kuna tee oli hea, siis olid kõrged kiirused ka arusaadavad. See aga tähendas muuhulgas ka seda, et vähem kui paari tunniga jõudsime sinnani, kus tuli kiirteelt maha keerata. Kiirus langes ca 30-ne peale, sest ümbrus muutus selliseks, et patt oleks sealt lihtsalt läbi kihutada. Ega Toscanast ilmaasjata niipalju ei räägita, tegemist on tõepoolest väga maalilise kandiga - kuppelmaastiku laadne maapind, lõputud oliivi- ja viinamarjasalud, päevalillepõllud ning keskaegses stiilis maamõisad nende keskel. Ükskõik kuhu vaatasid, olid sellised vaated, et tee või mitu rulli filmi (jah, kasutan filmipeegelkaamerat) täis.

Eks me nautisime seda päeva ikka täiega. Mingi sihtpunkt oli kaardil olemas ning eesmärk oli sinna jõuda mööda nii väikeseid teid kui võimalik. Nii me ekslesimegi mööda kruusaseid külavaheteid, kohati pidasime jälle kinni ning tegime pilte või vahtisime niisama. Korra sai käidud ühes veini- ja oliivimõisas ka sees, kuid 70€ liitri oliiviõli eest pidasime paljuks. Mingil hetkel võtsime ühest väikelinna poest toidukraami ja tegime kusagil päevalillepõldude vahel pikniku. Kuigi õitsemisaeg oli möödas ning õied olid ennast allapoole keeranud, oli söögikõrvane vaatepilt siiski nauditav. Magustoiduks käisime ühes viinamarjaistanduses raksus. Olime hoolikad, noaga lõikasime ühe kobara, ei lõhkunud puud ning loodetavasti ei tekitanud seetõttu ka istandusele korvamatut kahju. Aga väike ärevusemoment oli ikka sees. Pihta pandud viinamarjad oli veiniviinamarjad ehk siis hästi väikesed, kuid mesimagusad. Kindlasti andis maitsele oluliselt juurde ka nende hankimise viis.

Ühel hetkel olime jõudnud Siena linna väravate alla ning otsustasime sinna samuti sisse põigata. Auto panime kuhugi parkimismajja ning suundusime kesklinna, mis on muide UNESCO kaitse all. Siena on samasugune renessaansipärl nagu Firenzegi, kuid turiste vast veidi vähem. Nende puuduse üle siiski kurta ei saanud. Linna kohal oli asustus juba ca 1000 aastat e.Kr, mil seal elasid etruskide Saina hõim. Sellest ka linna nimi.

Sienas on vaadata nii üht kui teist, kuid kõige kuulsam on vist ikkagi katedral Duomo. See romanistliku arhitektuuri üks pärle oli plaanis algselt ehitada oluliselt suurem, kuid raha sai otsa ning seetõttu jäi selliseks nagu see praegu on. Kahetsusväärsel kombel oli katedraali peafassaad remondis, mistõttu oli see kaetud ehitus- võrguga. Sinna oli küll peale joonistatud fassaad, kuid see polnud ikkagi see. Katedraal oli hästi huvitav ka värvi poolest - vaheldumisi olid mustad ja valged kivimid, mistõttu kirik nägi välja nagu sebra. Aga jube efektne tegelikult. Sisse kahjuks samuti ei saanud ning torni ei viitsinud ronida. Edasi jalutasime Piazza del Campo poole, tee peal jäi ette atraktiivse välimusega "Piinamuuseum". Seda reklaamiti üsna palju nii Sienas kui ka mujal Toscanas. Kuna ta meile ette jäi ja asi tundus huvitav, siis astusime sisse. Muuseum pakkus ilmarahvale näitamiseks väga erinevaid riistu, millega keskajal inimestele haiget tehti. Oli riistu, millega eemaldati inimese kehast rohkem või vähem väljaulatuvaid osi (nt pea, keel või käed); oli riistu, mida topiti kõikvõimalikesse kehavaustesse (ei hakka isegi kohti nimetama); oli riistu, mille sisse inimesi topiti ja mille ruumala selle järel hakkas vähenema jne. Kunagised inkvisiitorid olid ikka pagana leidlikud tüübid, ikka vaatasid ja imestasid, et "ahnii saab ka haiget teha". Pärast nii morbiidset elamust, sukeldusime uuesti keskaegsesse Itaalia vanalinna.

Piazza del Campo, mis oli seal samas lähedal, on tuntud mitme tahu pealt. Esiteks on tegemist ühe Euroopa suurima keskväljakuga, mis tänaseni mahutab ära kogu linna elanikkonna. Teisalt peetakse seal kuulsaid Palio hobusevõistlusi. Väljak ise on selline merekarbi kujuline - nõgus ja kaldega. Selle ääres on palju kaupmehi ning nii mitmedki restoranid. Selle ümbruses käibki Sienas kõige vilkam elutegevus. Jalutasime veel veidi kesklinna kitsastel tänavatel ringi ja varsti liuglesime taas viinamarja- ja oliiviväljade vahel. Tahtsime ära näha San Gimignano e keskaegse Manhattani.

Nagu ma Bologna osas kirjutasin, näitas keskaegses Itaalias perekonna rikkust see, kes suudab linna ehitada kõrgema torni (Freudil oleks siin kõvasti analüüsimist). Kuigi neid torne oli igalpool, siis eriti hästi on nad säilinud ja paistavad silma just San Gimignanos. Juba kaugelt hakkasid tornid paistma ning tõepoolest oli tunne, et justkui oleks tegemist modernse kõrghoonete keskusega. Reisijuhid on linna kahjuks nii kuulsaks teinud, et see oli turistibussidest ja autodest ummistunud. Otsustasime, et ei hakka parkimiskohta otsima (see tundus lootusetu) ning sõitsime ära. Eks see efekt oligi parem kaugemalt vaadates.

Ülejäänud päev möödus meil jällegi külavaheteedel ja vaateid (nagu pildil) nautides. Toscana on tegelikult ikkagi ilusam kui ükski raamat, maal või film seda ealeski suudaks kirjeldada. Väikestel teedel muide liiklus peaaegu puudus.

Pimeduse hakul jõudsime Firenzesse ja tegime seda koos järjekordse äikesetormiga. Plaan oli jääda linnakämpingusse ning mõeldud-tehtud. Leidsime ilma vaevata kämpingu üles, see asus kohe Michelangelo väljaku kõrval, linna kohal. Kämpingust paistis tuledesäras Firenze kesklinn väga hästi kätte, eriti imposantne oli kuulus Santa Maria katedraal. See kämping oli selles mõttes eriline, et konkreetseid kohtasid ei olnud (ise vaata kuhu telgi saad maha panna) ja elu-olu oli keskmisest kõvasti lärmakam. Veel veidi tibutava vihma saatel panime oma telgi püsti, käisime söömas ning vihma lakkades ka Michelangelo väljakul. Platsilt avanesid veel paremad vaated linnale ning ümberkaudsetele mägedele. Väga nippel koht.

Õhtu lõppes veinidegustatsiooniga ;)

.

.

*- head aega Igavene linn