Tänane päev oli plaanitud suhteliselt rahulik, konkreetselt oli plaanis ainult üks looduslik vaatamisväärsus. Käisime nimelt vaatamas Frassassi koopaid. Hommik möödus aga traditsiooniliselt ujudes ja päevitades. Telki kokku pannes juhtus reisi kõige jubedam lugu, mis paar aastat hiljem tundub juba veidike naljakas. Siis oli aga asi naljast kaugel. Nimelt juhtus nii, et otsisime auto pagasiruumist (luukpära) mingeid asju ja nende leidmisel lõime luugi kinni. Varsti aga selgus tõsiasi, et võtmed olid jäänud autosse - uksed olid aga lukus ning pagasiluuk läks ka automaatselt lukku. Ehk siis olime ühes kämpingus enamus asjadest autos, ning auto lukus. Esimese poole tunniga käisid peast läbi alljärgnevad variandid - a) lööme/kangutame ühe väikese klaasi katki/lahti ning avame uksed; b) sõidan ühistranspordiga Milanosse varuvõtmete järgi ja c) laseme auto vedada kohalikku töökotta, kes eemaldab esiklaasi ja nii saame uksed avatud. Hertzi call center pakkus ainult seda, et nad tellivad puksiiri ja veavad auto kuhugi ära, kuid mis siis edasi saab, seda ei osatud öelda. Ausalt öeldes oli ikka väga sitt tunne. Variante kaaludes läks meie juurest mööda kämpingu manager, kes probleemist kuuldes pakkus välja omapoolse lahenduse - kutsutakse mingi firma, kes avab uksed ilma võtmeta ja lukku rikkumata. Kuna see tundus väga hea variant, siis olime nõus, kuid samas veidi segaduses, et kuidas nii saab olla. Veerand tunni pärast tuligi mingi papi ja tegi imet - kõigepealt väike terava otsaga kummist täispuhutav asi esiukse tihendi vahele. Siis sinna õhk sisse, mille tulemusel tekkis esiukse ja auto kere vahele väike pilu. Siis traat sisse ja sellega lingist uks laht. Kõik võttis aega ca 2 mintsa ja maksis 50€. Olime siiralt õnnelikud nii lihtsa ja kiire lahenduse pärast, hiljem aga saime aru, et tegelikult nii kaua võtab aega ka selle masina ära ajamine. Signat ju kah polnud. Aga sellele me ei viitsinud väga pikalt mõelda kuna rõõm võtmete kätte saamise üle oli suur ja sõit Frasassi poole võis alata.
Kohale jõudsime täpselt nii, et üks inglisekeelne grupp just läks ning järgmiseni oli aega 1,5 tundi. Pagan! Ostsime piletid ära ja siis kolasime seal suveniiri ja toidumüüjate vahel ringi, sõime jäätist ning molutasime niisama. Kui aeg käes, pandi meid bussi ja sõidutati kõrgete 
kaljude vahel veidi maad ülespoole. Remargi korras peab mainima, et varem polnud me mäe sees käinud.
Frasassi sise- temperatuur oli keskmiselt 14 kraadi, mis oli mõnus vaheldus välis- temperatuurile, kuigi autorile kuum ilm reeglina meeldib. Õnneks oli meie grupp ka suhteliselt väike - ca 15 inimest - mistõttu oli giidi väga hästi kuulda. Esmal loeti sõnad peale, et stalaktiite (ripub laes) ja stalagmiite (kasvavad põrandal, stalaktiitide all) näppida ei tohi, kuna inimese nahk on rasvane ning see rikub edasise kasvuvõime. Mainitud ...iidid kasvavad ca 1 mm aastas ja koosnevad peamiselt kaltsiumkarbonaadiirikkast kivimist. Igatahes pärast õpetussõnu läksime koopasse sisse. Vaoo! Suurde koopasaali astudes jäi sõna otseses mõttes suu lahti. Frasassi koobastes on väidetavalt Euroopa suurim koopasaal, mis on kohati üle 200m kõrge. Sinna sisse mahuks ära nii mõnigi Itaalia suur katedraal. Koopad avastati 1971 ning turistidele avatud raja pikkus on 1,5 km. Vaatamist oli seal küllaga erinevate kujude ja suurustega stalaktiidid ja stalagmiidid (nii mitmete meetrite kõrgused ja puujämedused kui makaronisuurused), väikesed sisemised mageveejärved, erivärvi kaljumoodustised, suuremad ja väiksemad saalid jne. Kahjuks ei saanud fotosid teha (pilt saadud netiavarustest),
kuid mälupildid on siiamaani suhteliselt eredad. Kes sinnakanti satub soovitan soojalt Frasassis ära käia, eriti kui mujal pole koobastesse sattunud. See ON külastamist väärt.
Pärast koopaid sõitsime Aadria mere äärt pidi veel kõvasti lõunapoole ning tõmbasime ühes mereäärses kämpingus jällegi päevale joone alla. Nagu näha oli see päev üsna lõdva graafikuga, kuid elamus oli siiski tugev. Infoks veel niipalju, et mööda Aadria mere rannikuäärset teed (mitte kiirteed) sõites soovitan aega varuda. Kogu tee on sisuliselt üks suur linn (tegelikult kümned väikesed linnad) ning sellest tulenevalt ka üks suur ummik. Kuna meil kiirelt polnud siis me vaikselt liikusime, tihtipeale peatusi tehes.
kaljude vahel veidi maad ülespoole. Remargi korras peab mainima, et varem polnud me mäe sees käinud.Frasassi sise- temperatuur oli keskmiselt 14 kraadi, mis oli mõnus vaheldus välis- temperatuurile, kuigi autorile kuum ilm reeglina meeldib. Õnneks oli meie grupp ka suhteliselt väike - ca 15 inimest - mistõttu oli giidi väga hästi kuulda. Esmal loeti sõnad peale, et stalaktiite (ripub laes) ja stalagmiite (kasvavad põrandal, stalaktiitide all) näppida ei tohi, kuna inimese nahk on rasvane ning see rikub edasise kasvuvõime. Mainitud ...iidid kasvavad ca 1 mm aastas ja koosnevad peamiselt kaltsiumkarbonaadiirikkast kivimist. Igatahes pärast õpetussõnu läksime koopasse sisse. Vaoo! Suurde koopasaali astudes jäi sõna otseses mõttes suu lahti. Frasassi koobastes on väidetavalt Euroopa suurim koopasaal, mis on kohati üle 200m kõrge. Sinna sisse mahuks ära nii mõnigi Itaalia suur katedraal. Koopad avastati 1971 ning turistidele avatud raja pikkus on 1,5 km. Vaatamist oli seal küllaga erinevate kujude ja suurustega stalaktiidid ja stalagmiidid (nii mitmete meetrite kõrgused ja puujämedused kui makaronisuurused), väikesed sisemised mageveejärved, erivärvi kaljumoodustised, suuremad ja väiksemad saalid jne. Kahjuks ei saanud fotosid teha (pilt saadud netiavarustest),
kuid mälupildid on siiamaani suhteliselt eredad. Kes sinnakanti satub soovitan soojalt Frasassis ära käia, eriti kui mujal pole koobastesse sattunud. See ON külastamist väärt.Pärast koopaid sõitsime Aadria mere äärt pidi veel kõvasti lõunapoole ning tõmbasime ühes mereäärses kämpingus jällegi päevale joone alla. Nagu näha oli see päev üsna lõdva graafikuga, kuid elamus oli siiski tugev. Infoks veel niipalju, et mööda Aadria mere rannikuäärset teed (mitte kiirteed) sõites soovitan aega varuda. Kogu tee on sisuliselt üks suur linn (tegelikult kümned väikesed linnad) ning sellest tulenevalt ka üks suur ummik. Kuna meil kiirelt polnud siis me vaikselt liikusime, tihtipeale peatusi tehes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar