Seekord läks õnneks, öösel ei toimunudki vulkaanipurset ja meie Vesuuvi jalamil asuv telk ei ulpinudki kuumades laavavoogudes. Pärast hommikuste toimingute teostamist olime valiku ees - kas minna ennem kämpingu kõrval asuvatesse Pompeii linna varemetesse või ära käia Vesuuvi vulkaani otsas. Valisime päeva alustuseks viimase.
Õige teeotsa leidsime kiirelt, kuigi tee ise oli üsna auklik ja kitsas. Kohati vedas serpentiin läbi metsa, kohati läbi lagendike, kus rohekollase murukamara alt võis aimata punast, kivistunud laavamassi. Eks veidi kõhedaks võttis ka, ikkagi elusvulkaan. Dramaatikat lisas pea kohal üha mustemaks ja mustemaks muutuv taevas. Kuna me suhkrust pole, siis vihma ei kartnud. Olime matkaraja alguse parkimisplatsil jällegi suhteliselt esimeste seas sellel päeval. Tagasi alla tulles oli parkimisplats tihkelt autosid ja busse täis. Ostsime piletid ära ja hakkasime mööda punasest kivipurust teed pidi üles rühkima.
Aga vahepeal ka väike kõrvalepõige - inff Vesuuvi kohta. Vesuuv e Vesuvio kohalikus keeles on üks maailma tuntumaid ja uuritumaid vulkaane. Tema 1182 meetri kõrgune gigantne siluett paistab kätte igaltpoolt, kusiganes sa Napoli lahe ääres oled. Loomulikult kui ilm ilus on. Viimane purse oli aastal 1994, kuid kõige kuulsam hävitustöö oli kindlasti 79 A.D., mil tulikuum laavatuhk kattis enda alla terve Pompeii linna. Ka 1631 oli üks suurem ohvritega purse, kuid pärast seda on olnud veidi väiksemamahulised aktsioonid. Siiski põhjustab maakoore aktiivsus ka tänasel päeval maavärinaid ning väiksemaid tuhapilvede väljalaskeid. Tänase päeva asustustihedus Vesuuvi jalamil on kõrge, kui midagi peaks ootamatult juhtuma siis...
Aga vahepeal ka väike kõrvalepõige - inff Vesuuvi kohta. Vesuuv e Vesuvio kohalikus keeles on üks maailma tuntumaid ja uuritumaid vulkaane. Tema 1182 meetri kõrgune gigantne siluett paistab kätte igaltpoolt, kusiganes sa Napoli lahe ääres oled. Loomulikult kui ilm ilus on. Viimane purse oli aastal 1994, kuid kõige kuulsam hävitustöö oli kindlasti 79 A.D., mil tulikuum laavatuhk kattis enda alla terve Pompeii linna. Ka 1631 oli üks suurem ohvritega purse, kuid pärast seda on olnud veidi väiksemamahulised aktsioonid. Siiski põhjustab maakoore aktiivsus ka tänasel päeval maavärinaid ning väiksemaid tuhapilvede väljalaskeid. Tänase päeva asustustihedus Vesuuvi jalamil on kõrge, kui midagi peaks ootamatult juhtuma siis...
Aga meie olime teele selle sama loodusliku hävitusmasina kraatri suunas. Teeraja pikkus on ca 1000 m (parkimisplatsilt kraatri tagumisse serva). Kusagil poolel maal aga hakkas see, mida oli arvata e äikesevihm. Müristas, lõi välku ja ladistas sadada, päris lahe. Vulkaani otsas kõminat ja raksumist kuulata on alati tore :). Õnneks või kahjuks oli see ajutine nähe, poole tunniga oli kõik läbi ja päike jätkas kõrvetamist. Vesuuvi kraater oli aga muljetavaldav oma 200 m suuruse sugavusega. Kivistunud laava värve oli seinast seina - helekollasest kuni tumepunaseni 
ning mälestuseks võtsime veidike laavat kodu kaasa kah! Muide paari koha pealt isegi veidi suitses, see tuletas jälle meelde, et mille otsas me ikkagi oleme. Kraatri äärelt oli väga hästi näha ka laava teekond - otsejoones Napoli lahte. Samuti oli näha kui tihedalt tänapäeval kogu ümbrus on asustatud, loodetavasti Vesuvio ei kavatse lähiajal aktiviseeruda. Vahtisime seal veel veidi ringi ja siis kobisimegi mandri-Euroopa ainsa tegevvulkaani otsast alla.
ning mälestuseks võtsime veidike laavat kodu kaasa kah! Muide paari koha pealt isegi veidi suitses, see tuletas jälle meelde, et mille otsas me ikkagi oleme. Kraatri äärelt oli väga hästi näha ka laava teekond - otsejoones Napoli lahte. Samuti oli näha kui tihedalt tänapäeval kogu ümbrus on asustatud, loodetavasti Vesuvio ei kavatse lähiajal aktiviseeruda. Vahtisime seal veel veidi ringi ja siis kobisimegi mandri-Euroopa ainsa tegevvulkaani otsast alla.Sõitsime tagasi Pompeii varemete juurde ja parkisime auto ära. Tagantjärele tarkusena soovitan Teil mitte alluda kohalikele parklameestele, kes üritavad sind tee peal ees seistes oma parklasse suunata. Nendes maksad kõige rohkem. Kuna meie seda ei teadnud, siis keerasime ühte sarnasesse sisse. Positiivne oli asja juures see, et olime kohe Pompeii varemete väravas. Tegime väikse kehakinnituse kohalikus restos ja sammusime väravast sisse.
Kohane oleks ka siin paari sõnaga ajalugu meenutada. 24. augusti hommikul, aastal 79 A.D., kuulsid Pompeii elanikud võimsat mürinat ja nägid Vesuuvi kohale tõusmas seenekujulist gaasi ja vulkaanilise kivimi pilve. Taevas muutus sellest tumedaks ja peagi tabas pompeiilasi põleva tuha ja kivitükkide rahe. See jätkus terve päeva, hävitades hoonete katuseid ja nõudes endale esimesed ohvrid. Elanikud siiski ei lahkunud ja lootsid paremat. Tõehetk oli 25.-l augustil, mil jõuline plahvatus kattis kogu linna põleva tuhaga, hävitades kõik elusa ning kattes linna 6 meetrise kihi alla. Järgmisel päeval oli kogu piirkond kui halli vaiba all. Kunagist Rooma impeeriumi jõukaimat sadamalinna enam polnud, inimesed hakkasid sinna kohta naasma alles 50 aastat hiljem. Ei ole halba ilma heata - kuna Pompeii ja lähedal asuva Herculaneumi (Ercolano) hävitas laavatuhk, mitte laava ise, siis oli väga hea teha väljakaevamisi. Tänased varemed annavad fantastilise pildi kunagise Rooma Impeeriumi linnast, kusagil mujal pole linn selles mahus säilinud.
Ostsime kohapealt ka väikese linna tutvustava raamatukese ja seal asuva kaardi abil tegime linnale ringi peale. Elamused oli tõeliselt vägevad. Alles oli sisuliselt kogu infrastruktuur. Väikesed ja suured amfiteatrid, 
kus võis väga lihtsalt ette kujutada nii gladiaatorite võitlusi kui ka etendumas kunagiste näite- kirjanike etendusi. Alles olid suured ja laiad tänavad. Kuna kogu solk visati tänavale, siis oli jalakäijatele tehtud tänavaületamiseks kividest jalgrada. Kividel olid vahed sees, et ka kaarikuga läbi saaks. Kõige peale mõeldi! Tänava ääres olid iidsed kiirsöögikohad - savist lett, mille sisse olid ehitatud suured savinõud, kus siis hoiti/valmistati kuuma toitu. Lisaks erinevad kuumad, külmad ja aurusaunad. Enamustel majadel olid väga hästi alles ka seintel asuvad freskod - kõik oli nii nagu üle 1900 aasta tagasi ühel augustikuu hommikul... Kuigi päike kõrvetas meeletult, oli koht niivõrd lummav, et sellest ei hoolinud. Jalutasime rikaste ülikute villades, kus olid alles sisehoovide purskkaevud ja väikesed tiigid, ühes villas oli ideaalilähedaselt säilinud 2 milleeniumi vanune seinamaal Veenusest merekarbis pilt). 
Vapustav! Nägime veel ka töökodasid, valitsus- asutusi, koole, tava- inimeste maju, surnuaeda, kaitse- rajatisi, sadama- ehitisi (Pompeii asus ennem purset mere ääres), foorumit, lõbumaja jne. Nagu mainisin, oli tegemist väga jõuka linnaga, seega olemas oli kõik, mis ühel enesest lugupidaval linnal kunagi oli. Ja väljakaevamised veel käivad. Mitmes kohas oli välja pandud ka hunnikute kaupa inimeste kodudest leitud potte, taldrikuid, vaase ja muid olmeesemeid. Kuna tuhk mattis enda alla ka inimesi, siis oli paaris kohas näha nende kivistisi. Kivistised saadi nii, et kuum tuhk mattis inimesed enda all, nad põlesid tuha sees ära ja alles jäi tühimik. See tühimik täideti kipsiga ja saadigi kas kükitava või lamava inimese jäljend, kellel alati olid käed näo ees, kaitsmaks end kuuma tuha eest. Päris karm, kui mõtlema hakata.
kus võis väga lihtsalt ette kujutada nii gladiaatorite võitlusi kui ka etendumas kunagiste näite- kirjanike etendusi. Alles olid suured ja laiad tänavad. Kuna kogu solk visati tänavale, siis oli jalakäijatele tehtud tänavaületamiseks kividest jalgrada. Kividel olid vahed sees, et ka kaarikuga läbi saaks. Kõige peale mõeldi! Tänava ääres olid iidsed kiirsöögikohad - savist lett, mille sisse olid ehitatud suured savinõud, kus siis hoiti/valmistati kuuma toitu. Lisaks erinevad kuumad, külmad ja aurusaunad. Enamustel majadel olid väga hästi alles ka seintel asuvad freskod - kõik oli nii nagu üle 1900 aasta tagasi ühel augustikuu hommikul... Kuigi päike kõrvetas meeletult, oli koht niivõrd lummav, et sellest ei hoolinud. Jalutasime rikaste ülikute villades, kus olid alles sisehoovide purskkaevud ja väikesed tiigid, ühes villas oli ideaalilähedaselt säilinud 2 milleeniumi vanune seinamaal Veenusest merekarbis pilt). 
Vapustav! Nägime veel ka töökodasid, valitsus- asutusi, koole, tava- inimeste maju, surnuaeda, kaitse- rajatisi, sadama- ehitisi (Pompeii asus ennem purset mere ääres), foorumit, lõbumaja jne. Nagu mainisin, oli tegemist väga jõuka linnaga, seega olemas oli kõik, mis ühel enesest lugupidaval linnal kunagi oli. Ja väljakaevamised veel käivad. Mitmes kohas oli välja pandud ka hunnikute kaupa inimeste kodudest leitud potte, taldrikuid, vaase ja muid olmeesemeid. Kuna tuhk mattis enda alla ka inimesi, siis oli paaris kohas näha nende kivistisi. Kivistised saadi nii, et kuum tuhk mattis inimesed enda all, nad põlesid tuha sees ära ja alles jäi tühimik. See tühimik täideti kipsiga ja saadigi kas kükitava või lamava inimese jäljend, kellel alati olid käed näo ees, kaitsmaks end kuuma tuha eest. Päris karm, kui mõtlema hakata.
Linn on muidugi suur ja seda täiesti läbi käia ühekorraga pole võimalik. Siiski kulutasime seal ära tunde, lõpuks hakkas kuumus tapma ja jalad olid väsinud, mistõttu tõmbasime selleks korraks joone alla. Pompeii varemetes saime muide sõbraks ka ühe koeraga, kes tahtis, et me talle männikäbisid loobiksime, et ta saaks neid ära tuua. Väga energiline elukas oli, kõik teised koerad, keda seal nägime, nägid välja nagu topised - pulstunud nässid liikumatuna kusagil varjus lamamas.
Niisiis lahkusime Pompeiist ja sõitsime Napoli poole. Ennem veel õhtusöök ja siis oli plaan läbi Napoli sõita, teiselpool linna asuvasse kämpingusse. Mõte oli järgmisel päeval Napolit lähemalt uudistama minna. Väike värin oli sees linna poole sõites, kuna Napoli liiklusest olin kuulnud hulgaliselt hirmulugusid. Linna piiri ületades osutusid need suuresti tõeks. Siiani oli Itaalia liiklus täiesti keskpärane, kuid niipea kui tee ääres oli silt "Napoli", muutus kõik. Kohalikud fiatimehed ning rollerijuhid muutusid kui nõiaväel üliagressiivseks. Kolmerealisest teest sai ca seitsmerealine + nende vahel süstivad surmapõlguritest rollerdajad. Ausalt öeldes võttis seest päris õõnsaks. Tasakaaluka, kuid kindla, juhtimisstiiliga õnnestus plekimõlkimisi vältida, kuigi mulle tundub, et ma ei näinud liikluses ühtegi mõlgita autot (tegelt suurel osal Itaalia mootorsõidukitest on kuskil midagi mõlkis). Nõuanne on kindlasti see, et kõhklema ei tohi hakata. Kui vahetad rida, siis vahetad, mitte ei mõtle poole peal ümber. Keegi sulle niisama teed ei anna. Liikluse karmuse heaks näiteks olid kohalikud liikluspolitseinikud, kes pidasid ühel ristmikul vahti soomustransportööriga, üks mees katusel kuulipilduja taga. Üritasin käituda korrektselt ja ilma eeskirju rikkumata sõita (kuigi olin vist ainus omasugune) :). Ühel hetkel olime kesklinna möllust eemal kusagi mäekülje peal ning särk seljas märg ja seda mitte palavusest. Otsustasime, et see elamus Napolist oli piisav ning järgmisel päeval mereforti ja kuningalossi vaatama ei tule. Mõni teine kord ehk. Vot nii hull oli.
Mäeküljel asuvate linnadega on see häda, et õige tee leidmine on oluliselt raskem kui tasastes kohtades. Ekslesime seal eeslinnas vast mingi pool tunnikest kuni lõpuks tulema saime. Kuna me loobusime linna tagasitulemisest, siis sõitsime kohe Vahemere rannikuni välja. Väljas läks vahepeal pimedaks ja hakkas uuesti äikesevihma sadama. Raadiost tulid tavapärase muusika asemel aga mingid ärevad uudised, algul oli kõik Itaalia keeles ja aru ei saanud midagi. Siis hakkasid aga mingid inglisekeelsed "kuulajakõned", et olen see ja see ning olen seal ja seal ning otsin seda ja seda. Kõlasid sõnad nagu New Orleans ja Katrina. Saime aru, et midagi oli juhtunud, kuid mida, seda ei teadnud. Hiljem saime teada.
Hakates otsima võimalikke kämpingukohti, selgus, et neid pole. Sõitsime kümneid kilomeetreid ja ei ühtegi kämpingu silti, kuigi meri jooksis kogu aeg kõrval. Siis midagi vahepeal oli, kuid need olid ainult karavanidele. Proovisime mitmeid erinevaid kohti, mitte midagi - telgiga ööbida ei saa. Olukord muutus juba veidi kahtlaseks olime vast juba sada kilti maha sõitnud ning kell hakkas lähenema 23-le, aga ööbimiskohta ei olnud. Lõpuks siiski üks karavanipidaja halastas ja lubas meid oma platsile - selle tulemusena saime 20€ eest ka isikliku WC ja dushiruumi :) Plats asus mere äärses otsas nii, et meid uinutas mäsleva mere hääl ja kõuekõmin. Selline päev siis oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar