Hommik Amalfi rannikul. Telgi ukse vahelt piiludes paistis aia vahelt sillerdav Napoli laht. Kohe väga raske oli ära minna ning telk kokku panna. Selles kohas oleks võinud tükk aega vaadet nautida. Muidugi miinuseks oli see, et olime kõrgel kaljunuki peale, mistõttu ujumas poleks saanud käia. Tundub, et Amalfi kandis ongi ujumiskohtadega kitsas - igalpool on vägevad järsud kaljud ning liivarandi on vaid loetud hulk. Aga see selleks, me loomulikult ei jäänud sinna kämpingusse. Pakkisime oma 7 asja kokku ning sõitsime Sorrento kesklinna poole, otsimaks sadamat. Kuigi kell polnud vist veel üheksagi, olid massid juba liikvel. Enamus rahvast olid teises või siis juba kolmandas nooruses :) Jõukate Euroopa ja USA pensionäride järgi oli kujundatud ka kohalik hinnatase. Aga meid see ei puudutanud, ega häirinud, sest meie tulime Sorrentosse ainult siinse sadama pärast. Selleks, et saada Capri saarele. Autot päris sadamasse ei õnnestunud parkida, kuna sealsed parklad olid kõik täis. Sõitsime üles linna tagasi (linn on üleval kalju otsas, sadam loomulikult mere ääres) ning veidi kesklinnast eemal leidisimegi ühe platsi, mida valvas üks matsakas ja tõre mammi. Siiski suutsime kokku leppida, et meie Panda on õhtuni tema hoole all. Veerand tunniga olime sadamas tagasi ning lunastasime Hydrofoili (sisuliselt tiiburlaev) piletid. Nagu ikka, ei saanud me piletit veerand tunni pärast lahkuvale laevale vaid pidime ootama üle tunni. Ostsime siis kohvi, uurisime ümbruskonda ning vaatasime kuidas kajakad merel kaluripaati ahistavad. Aeg läks suhteliselt kähku ning varsti oli laev ees. Poole tunni pärast olimegi kohal. Esmamulje, mis Marina Grandes (pildil) 
avanes oli selline, et iga vähegi liikuda suutev või ka mittesuutev turist on ennast sinna vedanud. Tohutud rahva- massid, kisa, kära. Kunagisest Rooma keisrite puhkuse saarest on saanud vaata et Itaalia turismimagnet number 1. Aga mis me ikka halame, ise ju kah turistid. Tegime seal sadama lähedal väikese eine ning otsustasime võtta paadituuri ning teha saarele ringi peale. Paadiretke pikkuseks pakuti 2 tundi, mis sobis täiesti. Sõit toimus ümber saare vastu päeva. Eemalt vaadates tundub saar tõeliselt imposantne ja metsik. Kõrgelt merre sööstvad kaljuseinad, koopad nii üleval kui all, mõni üksik villa kusagil kaljuserva peal ning sügavsinine Vahemeri. Lisaks üldplaanile tutvustati meile ka muid looduslikke vaatamisväärsusi. Kõige kuulsam neist - Grotte Azurro e Sinine Grott - jäi tee peale esimesena. Nimi tuleb sellest, et koopa suule paistev päike ning sealne vee sügavus muudavad vee värvuse hele-helesiniseks. Koopasse võib ka mõneks minutiks sisse minna, selle eest pead kohalikule paadimehele aga 8€ maksma. Meie sellisest nöörimisest loobusime, kuna asi ei olnud küünlaid väärt. Kui keegi väidab vastupidist, siis palun kommenteerige. Kuna enamus meie laevaseltskonnast siiski läks ja tuurilaevu oli seal veel, tekkis paras järjekord. Kokku raiskasime seal ära terve tunni. Mõttetu!
avanes oli selline, et iga vähegi liikuda suutev või ka mittesuutev turist on ennast sinna vedanud. Tohutud rahva- massid, kisa, kära. Kunagisest Rooma keisrite puhkuse saarest on saanud vaata et Itaalia turismimagnet number 1. Aga mis me ikka halame, ise ju kah turistid. Tegime seal sadama lähedal väikese eine ning otsustasime võtta paadituuri ning teha saarele ringi peale. Paadiretke pikkuseks pakuti 2 tundi, mis sobis täiesti. Sõit toimus ümber saare vastu päeva. Eemalt vaadates tundub saar tõeliselt imposantne ja metsik. Kõrgelt merre sööstvad kaljuseinad, koopad nii üleval kui all, mõni üksik villa kusagil kaljuserva peal ning sügavsinine Vahemeri. Lisaks üldplaanile tutvustati meile ka muid looduslikke vaatamisväärsusi. Kõige kuulsam neist - Grotte Azurro e Sinine Grott - jäi tee peale esimesena. Nimi tuleb sellest, et koopa suule paistev päike ning sealne vee sügavus muudavad vee värvuse hele-helesiniseks. Koopasse võib ka mõneks minutiks sisse minna, selle eest pead kohalikule paadimehele aga 8€ maksma. Meie sellisest nöörimisest loobusime, kuna asi ei olnud küünlaid väärt. Kui keegi väidab vastupidist, siis palun kommenteerige. Kuna enamus meie laevaseltskonnast siiski läks ja tuurilaevu oli seal veel, tekkis paras järjekord. Kokku raiskasime seal ära terve tunni. Mõttetu!Edasi enam õnneks selliseid seisakuid ei toimunud. Hoolimata sellest ajauvabast loksumisest Sinise Groti juures, oli ülejäänud sõit siiski raha väärt. Tee peale jäid salajasi lahesoppe (nagu Cala del Tombosiello), väga erinevate kujudega kaljumoodustisi, hulgaliselt koopaid(Grotta dei Santi, Vela, dell'Insurro, Verde jne) ning palju muud. Grotta Verdesse e Rohelisse Grotti keerasime ka paadiga sisse 
- seal oli sama efekt mis Sinises Grotis, kuid siin muutus vesi päikese mõjul rohekaks. Kuna Roheline Grott oli suur, siis sai seal läbi sõita ka tuuripaadiga. Viimane suurem huviobjekt oli Faraglioni e siis 2 kaljut meres millest ühe sees on auk (moodustades loodusliku kaare, alumisel pildil). Sealt paadiga läbi sõites presenteeriti ka legendi, et kes sellel ajal suudlevad, jäävad igaveseks kokku. Capri ju teada-tuntud romantikasaar. Meie, kui värske abielupaar, võtsime ka sellest kooselu kinnitamisest osa. Pärast seda nautsime veel maalilisi vaateid saarele ning varsti olimegi sadamas tagasi.
- seal oli sama efekt mis Sinises Grotis, kuid siin muutus vesi päikese mõjul rohekaks. Kuna Roheline Grott oli suur, siis sai seal läbi sõita ka tuuripaadiga. Viimane suurem huviobjekt oli Faraglioni e siis 2 kaljut meres millest ühe sees on auk (moodustades loodusliku kaare, alumisel pildil). Sealt paadiga läbi sõites presenteeriti ka legendi, et kes sellel ajal suudlevad, jäävad igaveseks kokku. Capri ju teada-tuntud romantikasaar. Meie, kui värske abielupaar, võtsime ka sellest kooselu kinnitamisest osa. Pärast seda nautsime veel maalilisi vaateid saarele ning varsti olimegi sadamas tagasi.Jalutasime veidi seal ringi, kuid rahvamass hakkas vaikselt pinda käima. Otsustasime sõita ühistranspordiga ühte kahest Capri saare linnakesse - Caprisse (tõeliselt originaalne nimi, kas pole!). Linn asus saare ühes kõrgemas punktis ning ühistranspordiks oli väike buss. Tee mäkke oli järsk ja tänavad kitsad, bussijuht oli õnneks kogenud, mis väljendus selles, et kiirus oli päris korralik. Tänavate kitsust iseloomustab see, et kui kaks väikebussi kõrvuti oli, siis minu arust ei oleks sinna sõrme vahele saanud pannad. Nii täpselt olid välja rihitud bussilaiused! Aga sellest hoolimata andis bussijuht aina hagu. Minutitega olimegi Capri katusel, kust avanesid hunnitud vaated Vahemerele ja Napoli lahele. Loomulikult ostsime jäätist ja kolasime veidi keskuses ringi. Aga jällegi - ülikallid disainerpoed, luksrestoranid, villad jne. Kus on raamatutest loetud romantiline Capri? Arvatavasti on see eemal keskustest, väikestel matkaradadel, mis ühendavat Capri ja Anacaprit. Arvatavasti ka väikestes abajates mere ääres või eraldatud kohtades mõne asustamata kaljunuki peal. Meie leidsime oma Capri Augustuse aedades, 
ehk siis vanas-vanas botaanika- aias Capri linnakese ääres, kaljude peal. Suurepärane ja rikkalik Vahemere loodus, dramaati- line kaljude ja mere kooskõla, õdus aiake. Kuigi tegemist on samuti igas reisiraamatus ära toodud objektiga, rahvast väga palju ei olnud.
ehk siis vanas-vanas botaanika- aias Capri linnakese ääres, kaljude peal. Suurepärane ja rikkalik Vahemere loodus, dramaati- line kaljude ja mere kooskõla, õdus aiake. Kuigi tegemist on samuti igas reisiraamatus ära toodud objektiga, rahvast väga palju ei olnud. Pärast läksime sadamasse tagasi ning otsustasime mandrile naasta. Oli juba varajane õhtupoolik. Kuna laeva väljumiseni oli veel aega, siis käisime sadama lähedal rannas ujumas. Rand oli kivine kuid vesi tõeliselt värskendav. Kokkuvõtteks ütleks, et Capri on väga lärmakas, väga kallis, maksimaalselt ülerahvastatud kuid sellegipoolest väga kaunis koht. Teistkorda sinna minnas läheksin matkama ning hoiaksin Caprist ja Anacaprist eemale.
Mandrile jõudes oli kell juba 6 paiku ning seetõttu võtsime joonelt auto ning sõitsime Pompeji suunas. Paar korda pidasime veel mõnes look-out ounktis (vaatepunktis?) kinni ning nautisime maalilist Amalfi rannikut, taustaks merre langev õhtupäike. Kuna Pompeji oli suhteliselt lähedal, siis jõudsime sinna kiirelt. Praegune Pompeji linn on muide väga räpane ja meenutab pigem küla (korratud põllulapid, koduloomad-linnud tänaval jne). Mööda sõitvad võõramaalased pakkusid välja molutavale rahvale ka väikest huvi, kuigi mingit suurt sõbralikkust neist ei kiirganud.
Kämpinguks valisime seekorda Pompeji arheoloogiliste vareme vahetus läheduses asuva kämpingu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar