9.päev - Sperlonga, Rooma

Hommikuks oli torm möödas ning me ärkasime Vahemere ääres, sillerdava päikese all. Pärast hommikusi toimetusi, veetsime jälle üle mitme päeva veidike aega rannas. Päevitades ja ujudes. Õhtune-öine torm oli randa uhunud igasugust põnevat kraami, mida sai siis uudistatud. Eriti lahe oli üks suur kaldaleuhutud meduus, mis tegi ujumise veidike põnevamaks. Sellise pihta ei oleks küll tahtnud vees minna. Õnneks ei juhtunudki midagi.

Tänane päevakava oli suht pingevaba jälle. Õhtuks oli plaan Rooma jõuda ning sellise eesmärgiga ka vaikselt kulgesime. Vaatamisväärsustest otsustasime teepeal minna Sperlongas asuvasse Tiberiuse villasse. Enamus teest kämpimiskohast Rooma suunas oli selline, et meri oli pidevalt vaateväljas, seega igati mõnus sõit.

Sperlonga kanti jõudsime keskpäeval ning alguses ei leidnud seda Tiberiuse villat üles. Sõitsime lõpuks linna sisse, kuigi kaardi peal paistis vaatamis- väärsus ennem linna. Sperlonga ise on väga kaunis paik - mäekülje peal, mere ääres asuv kuurort- linnake. Kui ei oleks nii rahutu rännuhing, siis seal võiks lausa mõned nädalad oleskleda. Atmosfäär ja ümbruskonda sama mis Amalfi rannikul, kuid praktiliselt välisturistivaba koht.

Keerasime linnas otsa ringi ning paari kilomeetri pärast nägimegi tee ääres pisikest silti "Museo". Üles leidsime! Esmalt sai käidud muuseumis, kuhu oli ülespandud hulgaliselt erinevaid skulptuure, mis Tiberiuse villast avastati. Villa ise ehitati imperaator Tiberiuse jaoks, kes kasutas seda kohta puhkekohana. Üheks villa "toaks" oli muide ka ülisuur looduslik koopasaal, mis on tänasel päeval ainsana kompleksist säilinud. Nagu pildilt näha, on koopasaali suurus muljetavaldav ning kuna külastajaid oli peale meie veel paar-kolm perekonda, siis mingil hetkel oli kogu territoorium meie päralt. Uurisime koopas ringi, vaatasime kuidas kalad tehis- basseinis ujuvad ning nautisime niisama ilusat päeva. Muide villa taasavastati ning väljakaevamisi hakati tegema alles 1950.-tel. 1900 aastat varem kolis Tiberius on puhkemaja Caprile ära ja kummalisel kombel jäeti maha hulgaliselt skulptuure. Tänaseks on väljakaevamiste käigus avastatud juba üle 7000 artifakti.

Pärast muuseumikülastust sõitsime Sperlonga kanti tagasi ning läksime uuesti randa. Peesitasime jälle ehk tunnikesese.

Siis võtsime suuna konkreetselt Rooma suunas. Vahepeal teeäärses söögikohas keha kinnitamas käies (suht pealinna külje all), ujus meile ligi mingi mammi, kes hakkas elavalt midagi seletama ja raha küsima. Kuna meie temast aru ei saanud ning tema meist samuti mitte, siis väga pikale jutt ei läinud. Niipalju saime jutust aru, et ta ütles "diisel" ja "Roma tax" e siis üritas vist väita, et diiselautode Rooma sissesõidu eest tuleb tasuda maksu. Kuna ta maksukoguja rolli usutavalt välja ei mänginud, siis me talle midagi ei maksnud. Maksu tegelikku olemasolu me tuvastada ei suutnud.

Rooma tervitas meid esiti lõputu liiklusummikuga suurel linnaümbritseval ringteel ehk GRA-l. Meie ööbimiskoht asus eeldatavalt (100% kindlat kohta polnud paigas) Roomast põhjapool, ringile sisenesime lõunapoolt. Kuna kell näitas ligikaudu viit õhtul, siis õnnestus nautida tipptunni ummikut. Algul sõitsime vastupäeva - niipidine liiklus oli tõeline surm. Vaadates, et teistpidine liiklus oli oluliselt hõredam, sõitsime ca poole tunni pärast ühest exitist välja ja üle autosilla teisele poole. Päripäeva liiklus läks oluliselt kiiremalt, kuid tee oli pikk - ikkagi ümber linna tuli sõita. Lõpuks (ca 45 mintsa hiljem) jõudsime oma exitini ning mõne minutiga olimegi Happy Camping Villages. Olin selle eelnevalt juba välja otsinud, kuna eeldasin, et Roomas ööbimise leidmine ei ole lihtne. Kämping asus küll kesklinnast kaugel, kuid seal pakuti sellist teenust, et hommikuti viib mikrobuss soovijad tasuta metroojaama ning sealt sai juba otse kesklinna (ca 20 mintsaga). Õhtul oli mikrobuss ka igal täistunnil rahvast jälle peale võtmas. See sobis täiesti. Ja seekord võtsime kolmeks ööks oma bungalo e siis sai üle pika aja jälle voodis magatud. Happy Camping on suur ja lai - seal asuvad resto, kauplus, bassein külastajatele jne ning bungalo ees olid laud ja kaks tooli, kus sai samuti mõnusalt aega viita ja veini/õlut rüübata.

Õhtusöögina sai seekord muide esimest korda proovitud kalapizzat (anšoovisega), mis osutus olevat üllatavalt heaks. Sealsed pitsameistrid ja ka muidu kokad on võlurid! Gurmaanlike ja dionüüsust kummardavate nootidega see õhtu ka lõpuni veeres.