1. päev - Brescia, Sirmione, Verona

Lend Milanosse (tegelikult küll Milano lähedal asuva väikelinna Bergamo "Orio al Serio" lennuväljale) startis hilja õhtul. Kellaaja valiku tagamaadeks oli minu mäletamist mööda fakt, et Estonian Air võttis üle hingusele läinud Itaalia odavlennufirma Volare aja ning odavlennud teatavasti lendavadki maksimaalselt ebamugavatel aegadel.

Bergamo lennuväljale jõudsime niisiis ettearvatult suht nilbel ajal (ca kell 1 öösel). Sellega luhtusid ka kõik rendiauto kohese kättesaamise lootused, sest Hertzi office suleti pool tundi ennem lennu maandumist. Kuigi me tegelikult vaikselt lootsime, et äkki keegi ikkagi on veel teeninduspunktis ületunde tegemas, siis kahjuks nii ei läinud. See oli ka üks väheseid asju, mis reisi ajal nihu läks. Kuna väga konkreetset tegevusplaani polnud, siis veetsime 7 poolunes tundi lennujaamas ning põhiterminali kõrvalhoones sai isegi korraks pikali visata. Lohutasime end veidi ka sellega, et me polnud ainsad - lennujaamas ööd veetvaid inimesi oli vast paarsada.

Hommikul 7 paiku vedasime ennast Hertzi putka ukse taha ning varsti visatigi mulle autovõtmed näppu ning sõit võis alata. Remargi korras mainiksin, et soovitan ka teistelgi Eesti Hertzis (või mõnes muus autorendifirmas) kõik asjad korda ajada, siis ei pea kohapeal väga jändama. Ettemakstud voucheriga läks vast 10 mintsa paberite vormistamiseks ning ei pidanud ka krediitkaarti näitama (kuigi Eestis bronnimiseks oli seda vaja).

Igatahes läksime selgelt paranenud tujuga Hertzi parkimisplatsile ning avastasime, et "Ford Fiesta klassi autoks" oli Fiat Panda. Kohalik kraam ikkagi. Üllatuslikult mahtusid pakiruumi ära nii suur kohver kui ka telk, magamiskotid ja muu kraam, mis meil kaasas oli. Ja lippas see 1,3D väga hästi.

Niisiis võtsime kaardi välja ning reisikava samuti ja nende alusel võtsime suuna Brescia linna poole. Oodatud agressiivsest ja ülikiirest liiklusest polnud Põhja-Itaalias lõhnagi ning see aitas rahulikult masina ning teedetähistusega kohaneda. Üllatas meid veidi ilm - sillerdava päikesepaiste asemel oli kõik udu sees. Oli küll hästi soe ja kuiv, kuid ümberkaudseid mägesid oli vaid aimata. Ega sellele fenomenile seletust ei leidnudki, võimalik, et seal (mägede vahel) ongi hommikuti udune, päeva peale igatahes läks selgeks.

Mööda väga rahuliku liiklusega teekesi jõudsimegi Brescia linnakesse. Brescia tuleneb keldikeelsest sõnast brig, mis tähendab mäge või kindlust. Ja mäe otsas asuv kindlus ongi selle linna üks peamisi vaatamisväärsusi. Kindlus oli võimas ning lisaks müüridele ja kindluses sees ekslemisele, oli võimalik külastada kindluse tipus asuvat keskaegsete relvade muuseumi. Kuna oli üsna varajane hommik, siis olime arvatavasti esimesed külalised sellel päeval ja ega me rohkem väga turiste seal ei kohanudki. Seega on ka selliseid kohti Itaalias, kus ei ole turistide horde. Muidugi peab möönma, et tegemist on ühega sadadest sarnastest kindlustest selles riigis. Itaalia oli ju kunagi väga killustatud vürstiriikide kogum ja igal kohalikul kunnil pidi olema ka oma kindlus. Siiski oli meil seal päris huvitav. Lisaks võimsatele müüridele ja lummavatele (ning udustele) vaadetele Brescia linnale ning lähedal asuvatele mägedele, sai uudistatud kohalikku floorat. Küpressipuud, palmid, igatvärvi lilled jne hakkasid juba sellist Itaalia tunnet tekitama. Relvamuuseum oli samuti muljetavaldav oma hellebardide, odade, mõõkade, raudrüüde ja muude iidsete taplusvahenditega. Stiili mõttes on need ikka kõvasti erinevad nendest riistadest, millega sakslased eestlasi nottisid ning mida meie muuseumites eksponeeritakse.

Edasi võtsime suuna Sirmione poolsaarele, mis asub Garda järve lõunatipus. Ennem veel sõitsime läbi Montichiari väikelinna, kus asus väga laheda arhitektuuriga (nagu mõnest muinasjutust) Bonorise kindlus, kuid häbenedes peab tunnistama, et me ei leidnud seda teed üles, mis kindluse juurde viis. Kindlus oli küll igaltpoolt all-linnast näha, kuid seda teed, mis sinna üles viiks lihtsalt ei leidnud. Tegime mitu tiiru kesklinnale peale kuid mitte midagi. No missiis ikka, vähemalt nägime kaugelt ära. Sõitsime Sirmione poole edasi.

Vahepeal põikasime sisse ühte suvalisse teeäärsesse söögikohta, mis oli peamiselt mõeldud kohalikele. Sellest saime aru siis, kui keegi meist aru ei saanud. Inglise keel oli nende jaoks täiesti mõistmatu. Ega siis midagi - võtsime Eesti-Itaalia vestlussõnastiku ja jäsemed appi ning pärast väikest vehklemist saimegi tellimuse tehtud. Kuigi ega tegelikult meil väga aimu ei olnud, mida tellisime. Kõigepealt tõi väike peretütar (tegemist oli pererestoraniga) suure mannerguga veini ja valas ca 0,5 liitrise karahvini laual täis :P Siis toodi toidud, mis olid praetud lihalõigud+salat, väga maitsvad. Lõpetuseks üks kohv ja see oli tõeline kohv. Väike tassitäis tumemusta energiajooki, mis paneb ikka südame puperdama. Esimesest sõõmust jõudsime arusaamisele, et tahame edaspidi AINULT sellist kohvi. Selline oli siis meie esimene interaktsioon kohalikega, igati postiivsed ja abivalmid inimesed olid. Hoolimata keelebarjäärist saime mekkida head kohalikku kööki.

Natukese aja pärast jõudsimegi Sirmione poolsaarele. Nagu eelpool mainitud, asub see Garda järve ääres ning Garda äärsed linnad on ühed populaarsemad itaallaste puhkekohad. See kajastus ka suures rahvamassis. Samas oli ka arusaadav, miks see koht nii populaarne oli. Ümbrus oli tõeliselt kaunis - kummastava värviga järvevesi, uhked villad ja pargid ning silmapiiril taevasse kõrguvad mäed. Päike sillerdas ja udu oli selleks ajaks kadunud. Sõitsime poolsaare tippu, kus asus kindlus ning jalutusrada. Kuna ühes kindluses olime täna juba käinud, siis läksime jalutasime mööda järvekallast ja pargiradasid. Jällegi peab kiitma kohaliku looduse ilu.

Päris poolsaare tipus on ühe roomaaegse villa - Grotte di Catullo - varemed, kuid sinnani me ei jõudnudki. Veetsime mõned tunnid niisama jalutades ja uudistades.

Sellel hetkel kui auto juurde tagasi jõudsime, oli kätte jõudnud hiline pärastlõuna ning pidime hakkama mõtlema ööbimise peale. Kaarti uurides otsustasime, et läheme Veronasse. Mõeldud, tehtud. Ennem konkreetse ööbimiskoha otsimist eksploreerisime veidi kesklinna. Päris Verona keskel on suur amfiteater Arena, mis mahutab ligikaudu 30 000 inimest ning kus ka tänapäeval toimuvad etendused. Hetkel tundus olevat Verdi ooperi "Aida" etenduste aeg, kuna igalpool Arena ümbruses olid Egiptusega seotud dekoratsioonid.

Lisaks sai vaatamas käidud maksimaalselt turistilikku kohta e siis nn "Julia rõdu". Maja kuulus küll Cappellode (Cappulettide) perekonnale, kuid seos Shakespeare kuulsa näidendiga on siiski vaid kaudne. Ilusa legendina ta siiski töötab ning värskele abielupaarile oli selle 13.-saj-st pärti maja ja rõdu vaatamine pea et kohustuslik :D. Iseenesest oli üsna kaunis koht, kuid rahvamass oli meeletu. Sealsamas lähedal asus Piazza delle Erbe, mida peetakse baroki meistriteoseks. Ühes väljaku otsas on Palazzo Maffei (ehit. 1688), mille katuseäärel on kuue Rooma mütoloogilise tegelase kuju. Lisaks asuvad ühe maja peal 16.-st sajandis pärinevad Alberto Cavalli freskod. Vaatamist oli sellel platsil muudki.

Pärast käisime ning tundsime rõõmu suvelõpu suurtest allahindlustest rõivapoodides, jalutasime Adige jõe kaldal ning hulkusime niisama sihitult vanalinnas ringi. Kummaline on see, et niipea kui astud kõrvale mõnest massturisti sihtkohani viivast tänavast, oled peaaegu täiesti üksi. Verona oli kokkuvõttes väga ilus linn ja ette rutates võib öelda, et see oli autori abikaasa üks lemmiklinnu kogu Itaalias.

Kuna hakkas vaikselt hämarduma, siis lükkasime ööbimiskoha otsingule teise käigu sisse. Autoteede kaardi abil avastasime, et linna kohal kõrguva mäe otsas on kämping. Sinna - Camping Castel San Pietrosse - siis suundusimegi. Vabu kohti oli ning süüa sai kah. Õhtusöök oligi kämpingu restorani terrassil, tagaplaanil oli näha Veronat tuledesäras. Tõeliselt mõnus koht ja kuna see asus mäe küljel, siis olid kämpingu - kohad suhteliselt privaatsed. Õhtu lõpetuseks jalutasime mõnisada meetrit mööda teed edasi - San Pietro kindluseni. Sealt avanesid fantastilised vaated öisele Veronale. Üsna aktiivne ja põnev päev oli, uni tuli telgis kiirelt ja oli väga magus.