4.päev - San Marino

Hommik algas jälle varajase suplusega Aadria meres ning hommikupäikeses praadimisega. Huvitava momendina tooksin välja selle, et liival lesides ja merd põrnitsedes hakkasid silmapiiril silma... naftplatformid. Just nimelt - mõne kilomeetri kaugusel rannikust pumbati naftat, hilisem väike sobramine netis andis sellele ka kinnitust. Õnneks on tänapäevane tehnoloogia piisavalt hea, et mõju ümbritsevale keskkonnale on väike ning merevesi oli endiselt läbipaistev ja õlilaikudeta. Aga see selleks.

Tänasel päeval oli plaanis korraks Itaalia tolm jalgadelt pühkida ning külastada läheduses asuvat linnriiki San Marinot. Tee sinna väga pikk ei olnud, kuna olime suhteliselt Rimini lähedal. Riminisse, kui paketituristi mekasse, me minema ei hakanud, kuna sellised asjad väga ei paelu. Reisikavasse oli kirja pandud ka Ferraride muuseum Maranello Rosso ning otsustasime, et kui jääb tee peale, siis läheme. Ei jäänud. Tee peale jäi aga üks väga vinge vabaõhumuuseum, kus eksponeeriti erinevaid õhusõidukeid. Kuna kaugelt vaadates tundus huvitav ning polnud kunagi säärases käinud, siis pöörasime sisse. Hoolimata soolasest hinnast oli see omalaadne ja positiivne kogemus. Ühe mäe nõlvale olid laotatud erinevad lennukid alustades "moosiriiulist" kuni MIG hävitajateni (küll suht vanad). Lisaks oli ports heli- koptereid ja paar muud sõja- masinat. Lennukid kandsid NSVL, Ida- Saksamaa, Horvaatia, Itaalia jne eraldus- märke. Miinuseks oli kohutav palavus, mis mööda mäenõlva edasi-tagasi siiberdades muutus kohati väljakannatamatuks. Positiivne oli kogu asja juures veel see, et me olime sisuliselt ainsad külastajad :P

Lennukite juurest põrutasime edasi San Marino poole ning varsti hakkaski kalju otsas asuv riigike paistma. San Marino on väidetavalt vanim Euroopa vabariik, algusajaks 301 A.D. Riigile alusepanijaks oli legendi järgi Marinus Rab, kes põgenes Titani mäe otsa (mägi kus San Marino kesklinn asub) Rooma imperaator Diocletianuse tagakiusamise eest. Sinna tekkis niiviisi väike kogukond ning kehva ligipääsetavuse tõttu (mägi on kõrge ning järsk) ei suudetud seda kunagi vallutada.

"Riigipiiri" ületasime peatumata ning ainuke silmaga eristatav vahe Itaaliaga olid majadel lehvivad valge-sini lipud ning teistsuguse vormiga politseinikud. Titani mägi on tõesti järsk ja vanalinna külastamiseks parkisime auto poole mäe peal asuvasse parklasse ning edasi läksime köisraudteega. See viis meid suhteliselt keskväljaku lähedale. San Marino on tegelikult suurem kui Titani mäe otsas asuv vanalinn - sinna kuulub tänasel päeval suur hulk ümberkaudset maad ja teatavasti on seal ka vormelirada. Titani mägi on 749 m kõrgusel merepinnast ning enamus selle kõrgusest on püstloodis kalju.

Köisraudtee viis meid sisuliselt keskplatsi kõrvale vaateplatvormile. Ja vaadata oli seal palju, kuna kogu ümbruskond oli nagu peo peal. 24 km kaugusel asuv Aadria meri oli justkui kiviga visata ning lääne poole vaadates laius sinu silmade ees Apenniini mäestik. Kuna selline kauniste vaadete õgimine siiski kõhtu ei täida, siis istusime müüri ääres asuvasse kohvikusse, tellisime paar pitsat ning lasime silmal lennata maitsva Itaalia lihapannkoogi saatel :). Eks Eestist pärit inimesele mõjuvad mäed kuidagi kummastavalt, isegi Munamägi on ju meie jaoks kõrge mägi. Ikkagi kõrgeim Baltikumis!

Aga lisaks kaunitele maastikele võis täheldada, et San Marino elab ainult turistide nimel ja najal. Itaallaste jaoks olid seal vist väiksemad tubaka ja alkoholihinnad, mistõttu oli kõvasti naaberriigi ostuturiste. Lisaks bussitäite kaupa grupituriste ja ka meiesuguseid kaksirändajaid. Hoolimata suurtest rahvahordidest ja igalpool müüdavast turistinodist (kitšist?) on San Marino omamoodi siiski tore. Kui keskplatsilt Palazzo Publicco eest liikuda riigi sümbolite - vahitornide - suunas, siis pärast kaubatänavat langeb turistide hulk drastiliselt. Põhjus vast selles, et tõus tornide juurde on järsk ja keskmine turist ei viitsi niipalju ronida (pilt, palee on pildi keskel olev beež ehitis) ja võimalik, et ka tihe ajagraafik ei võimalda (muidu ei jõuaks ju nänni osta). Ok, ok ei õelutse rohkem. Sai ju tegelikult ise kah hullusega kaasa mindud ja 2€ eest passi San Marino suveniirtempel hangitud. Tänapäeval Euroopas reisides muul viisil vist ei õnnestugi passi mingit pitsatit saada.

Igatahes oli meil soov kaitsetorne näha ja palavast ilmast hoolimata me nende poole rühkisime. Esimene torn on Rocca Guaita nimeline. Torn on tegelikult üks osa kaitseehitiste kompleksist kuhu kuuluvad nii vangla, kabel, kellatorn kui ka vahitorn ise. Torni tipust paistavad kätte sajad ruutkilomeetrid Aadria mere äärest kuni Toscana väljadeni, seega riiki rünnakuga üllatada võis olla suht raske. Guaita pandi püsti 15.-l sajandil ning ligikaudu 100 aastat on ta olnud avatud külalistele. Kellel on kõrgusekartus, sellel ei soovita sinna minna. Torn ulatub kohati kaljust eemale ning põrandasse on tehtud väikesed pilud, kust paistab, et sinu jalge all on sadade meetrite kaupa tühjust. Vinge!

Väike rada viis esimese torni (pildil) juurest teise juurde ning selle raja peal oli inimesi juba selgelt vähem. Teine torn - Cesta - oli veel kõrgemal kui esimene ning tegemist oli tegelikult riigi ja Monte Titano kõrgemas tipus (755 m) asuva rajatisega. Samanimelist torni mainivad kroonikad juba aastal 1253, kuid 1320 ehitati sinna ümber ka müür, mis tugevdas forti veelgi. Teises tornis oli ka parajalt suur keskaegsete relvade muuseum - jällegi hellebardid, odad, mõõgad, raudrüüd, ammud jne nagu me juba Brescias olime näinud. Seega väga pikalt ei süvenenud. San Marinos on veel ka kolmas torn, kuid see on eemal ning turistidele suletud. Kolme torni on kujutatud ka riigi vapil ja lipul, kuna need ikkagi sõltumatu riigi aluseks (s.t. nende abil suudeti valmistuda vainlase rünnakuteks).

Kesklinna tagasi suundudes jalutasime seal veel veidi ringi, kuigi see oli üsna väsitav, sest ilm oli kuum ja tänavad järsu kaldega (ikkagi mäe otsas asuv linn). Auto juurde tagasi jõudes käisime veel kohalikust juurikapoest läbi ning ostsime erinevaid puuvilju. Hinnad tundusid tõesti olema veidi soodsamad kui Itaalias. Siis veel kaardid posti ja Itaaliasse tagasi.

Sõitsime jällegi Aadria mere äärde, otsisime kämpingu ning puhkasime. Käisime veel ujumas ning õhtu lõpetasime söömise ja joomisega. Itaalia toidud ja Itaalia veinid - ei väsi kiitmast nende headust. Järjekordne vahva päev oli õhtusse saadetud.